Nii. Teispäeval oli Krafti selle aasta viimane mäng Kohilas. Televisioon oli kohal nagu lubatud. Ja kohal oli ka Rauno Pehka. Ei suutnud ma uskuda oma silmi, kui teda kaugemas saalinurgas kommentaatorilauas märkasin. Ei jõudnud ma mängu lõppu ära oodata, et tema juurde joosta ja läpakale uut autogrammi küsida. Peale korralikku eeltööd veekindla markeri orgunnimise näol sai minu ootus vääriliselt tasutud - uus ja ilus autogramm kaunistab läpaka kaant.

Täna sai esitatud lisaerialas ürituse uuring. Minu puhul vist ei kehti Lacklandi seadus ["Ära ole kunagi esimene. Ära ole kunagi viimane. Ära ole kunagi vabatahtlik."], või vähemalt ei suuda ma seda järgida esimeses ja viimases punktis. Mulle meeldib alati kõiksugused ettekanded ja esitlused essana või essade seas ära teha. Sellel on mitu põhjust. Alati on hea teiste ettekandeid siis kuulata, kui enda oma on tehtud - ei ole vaja muretseda, et äkki keegi trügib vahele või lihtsalt ootamisega ennast närvi ajada.

Ei, ma ei ole selline, kes paaniliselt esineda kardab. Pigem ikka vastupidi. See esinemisjulgus sai endale sissejuurutatud juba keskkooli alguses. Kuigi see kõik tuli iseenesest. Mingite rühmatööde puhul olin mina alati nõus ise kõik ettekanded tegema - peaasi, et saaks klassi ette. Ma ju ei suuda 45 minutit ühel kohal paigal püsida.

Üks eelis on esimesena esitlust tehes ka see, et siis on kuulajatel meeled erksad, nad ei ole veel jõudnud oma läpakaid kotist välja kiskuda ja MSNi ning Orkuti maailma sukelduda. Võib ju arvata, et viimasena tehtud ettekanne jääb paremini meelde, aga nii see ikka pole. Kui järjest peab kuulama 6-7 esinejat, siis peale viiendat liiguvad peas juba põgenemise plaanid.

Loomulikult toovad vaheldust tehnilised probleemid, mis minu IT-alased emotsioonid lakke löövad. Ei ole ju eriti palju variante, kuhu USB-mälupulka ühendada, aga siiski suudetakse seda kuskile ebaotstarbelisse kohta toppida. Ei aru ma saa, kuidas see võimalik on.

Kuulates ja jälgides presentatisoone, tekib minus pidevalt küsimus - kas tõesti ei tundu kummalisena, kui enda slide-showd kokku pannes taustaks mingi neoonroosakirjurohelinepruun asi valitakse ja sellele kollane tekst lisatakse? See ei ole lahe. See väsitab. Ometi on ju piisavalt juba valmisolevaid kujundusi, mis enamasti ikka normaalsed on ja väga mööda ei pane.

Kindel on ka see, et ükski IT-st veidi rohkem jagav tegelane ei ole huvitatud kellegi aitamisest PowerPointile mingite videode lisamisel. Siiski säilib lootus, kui abivajaja näol on tegu mõne eriti hea sõbra või tuttavaga.